Lootusetult lootes

Lume rahulik sadu, küünlatule häirimata põlev leek ja nukralt südamlikud jõululaulud esimese advendi puhul peaks tekitama paratamatult jõulutunde, rahu või igatsuse, mis kõige sellega kaasneb. Ootan ja ootan, aga kurat, häiritud mõtted muu eluga seosess rahu mu südamesse ei luba. Mitte enne, kui asjad teatud inimesega ära klaarin.

Küsimus?

Me saame nautida elu ilusate ilmade, hetkede, kurbade, vihaste, õnnelike hetkedega. Meil on õnn tutvuda inimestega meie ümber, erinevast seltskonnast, rahvusest, rassist. Meil on tuhandeid võimalusi juba päeva jooksul ja ikka me viriseme?
Üks lasteluuletus pani mind sellele mõtlema.

"Üks vihmane päev" (Ilmar Trull) Täna polnud näha päikest. Täna oli vilu. Oli vihma, tuult ja äikest. Sügisilma ilu. Ühepäevaliblikal sadas terve elu.


Meil ei saja terve elu, meil on antud erinevaid olukordi iga minut. Nautige seda ja võtke elult viimast. Nagu te oleksite ühepäevaliblikad!

Time after time I say : Oh Lord, what's the use?

Kõik on NIIIIIII vale. Sünnipäevaõhtu, mida ootasime nii kaua ... selle rikkusid lihtsalt ilmselt kaks täiesti võõrast T*RAPEAD!

Vabandust sõnakasutuse pärast aga teadke taunid : You really did it!!!

Rahul!

Möödunud tööpäev oli lihtsalt üks parimaid. Ma ei uskunud, et ma ühe õhtu jooksul erinevates seltskondades NII palju sõpru-tuttavaid näen. Põhimõtteliselt kõik keda näha tahtsin, olid kohal.
Ja peale selle olid kõik meelestatud ülimal sõbraliku tujuga. Piisas väikesest kallist, musist juustele või lihtsalt lausest " sa oled parim".

Türa kus ma armastan teid!

Sweet peace

Sisemine rahulolu ja hea soe tunne on täitnud minu sisemuse. Tunnen ennast nii, kuidas peakski tundma. Siiski midagi jääb natuke veel oodata ja millestki unistada. Mis on ka hea.

Mul on olla lihtalt nii rahulik! Ebamaiselt...