Torge

Tutvud kellegi ilusa ja toredaga, siiski on mingi okas mis sees torgib. Vii minu mõtetest see mineviku/oleviku igatsus ja lase mul rahus edasi elada!!

Lootusetult lootes

Lume rahulik sadu, küünlatule häirimata põlev leek ja nukralt südamlikud jõululaulud esimese advendi puhul peaks tekitama paratamatult jõulutunde, rahu või igatsuse, mis kõige sellega kaasneb. Ootan ja ootan, aga kurat, häiritud mõtted muu eluga seosess rahu mu südamesse ei luba. Mitte enne, kui asjad teatud inimesega ära klaarin.

Küsimus?

Me saame nautida elu ilusate ilmade, hetkede, kurbade, vihaste, õnnelike hetkedega. Meil on õnn tutvuda inimestega meie ümber, erinevast seltskonnast, rahvusest, rassist. Meil on tuhandeid võimalusi juba päeva jooksul ja ikka me viriseme?
Üks lasteluuletus pani mind sellele mõtlema.

"Üks vihmane päev" (Ilmar Trull) Täna polnud näha päikest. Täna oli vilu. Oli vihma, tuult ja äikest. Sügisilma ilu. Ühepäevaliblikal sadas terve elu.


Meil ei saja terve elu, meil on antud erinevaid olukordi iga minut. Nautige seda ja võtke elult viimast. Nagu te oleksite ühepäevaliblikad!

Time after time I say : Oh Lord, what's the use?

Kõik on NIIIIIII vale. Sünnipäevaõhtu, mida ootasime nii kaua ... selle rikkusid lihtsalt ilmselt kaks täiesti võõrast T*RAPEAD!

Vabandust sõnakasutuse pärast aga teadke taunid : You really did it!!!

Rahul!

Möödunud tööpäev oli lihtsalt üks parimaid. Ma ei uskunud, et ma ühe õhtu jooksul erinevates seltskondades NII palju sõpru-tuttavaid näen. Põhimõtteliselt kõik keda näha tahtsin, olid kohal.
Ja peale selle olid kõik meelestatud ülimal sõbraliku tujuga. Piisas väikesest kallist, musist juustele või lihtsalt lausest " sa oled parim".

Türa kus ma armastan teid!

Sweet peace

Sisemine rahulolu ja hea soe tunne on täitnud minu sisemuse. Tunnen ennast nii, kuidas peakski tundma. Siiski midagi jääb natuke veel oodata ja millestki unistada. Mis on ka hea.

Mul on olla lihtalt nii rahulik! Ebamaiselt...

Tagasi nullis

Mind ajab segadusse see kõik mis oli, on ja tuleb. Vaikselt hakkasin harjuma selle korrapärasusega mu peas- nüüd tuli miski, mis paiskas kõik jälle kummuli.
Ma ei mõista enam iseend. Kas ma üldse suudan pikemat aega ühe kindla suhtega rahul olla ja kui kaua ma pean veel otsima, et leida sisemine püsiv meelerahu?

Praegu on vist jälle kahtlane melanhoolsustooniga endagaolemise hetk. Aeg hakkata jälle asju oma sees õigesse paika asetama. Kui ma vaid teaks kus on millegi koht?!

Never is a promise- Fiona Apple

Päkapikkude teema jätkub

Täna hommikuseni veninud eilne õhtu...

Ütleme nii et üks inimene praadis oma päkapiku (peale pikaajalist karjumist ta peale) lihtsalt ära ja sõi praepäkapikku. Sellepärast et pisike ohver tõi sokolaadi asemel sussi sisse MANDARIINI!
Ja oma karjumise pisemate peale päris ta ilmselt oma emalt, kes pidi jõudma algul kell 9, siis 12 , siis 4 ja lõpuks kell 6. Jõhker odav tekst lihtsalt, ma ei kujuta ette kust inimesed seda toodavad. Aga temalt saan ma 12. nov pühendusega loo sünnipäeva puhul.

Ja saan ka ilmselt lõpuks oma pisikese looma endale jala peale, kui jutt jälle sinnamaani ei jää. Loodetavasti juba 2 nädala pärast!
Käe sees mul on auk. Aga selle ma andestasin, sest pigem käsi kui otsaesine.

Üleüldse meeldiv seltskond tegi olemise heaks. Vabandused võlgnen Joannale ja tänu võlgnen Triinule, et ta muga kaasa viitsis tulla. Teisipäeval!
Öö oli täis ohtralt teed, kohvi, pitsat ja toredaid taksosi, kanalisatsioonikaasi, küsimusi, tutvusi...
Igatahes muljed inimestest on jälle veidi muutunud. Järgmiseks korraks ehk peaks ainult laulusõnad pähe õppima, et iga ? ajal vait ei jääks.

Järgmise korrani!

Hääl

Ma hüüan Sind ja tundub: Sina mindki.

Kuid ma ei kuule, on see nii või ei.
On kuristikke, millest üle lindki
ei lenda. Ja on vaikus nagu sein.

On kujutlusi, millest tardub hingki.

/Doris Kareva/

Jumaldus

Ma jumaldan momente. Ma jumaldan hetki ja kohti ja olemusi. Hetkel jumaldan Hiiumaad ja kõike mis sellega kaasas käib. Ma suudan nautida kõike mida mulle see koht annab. Ma ei taha siit veel minna. Aga peab.
Samas ma armastan ka seda Tallinna aurat, Tallinna inimesi, kiirust ja rabelemist. Tänavatel lehti jalaga laiali pilduda ja laternavalgelt jalutuskäike teha. Ja ma olen õnnelik, et mul on, kellega neid erinevaid hetki koos veeta!

Mu hinge täidab hea soe rahu ja õnnelikkus. Sama tunne mis tekib kamina ees õhtul teed juues ja kellegi kaisus magama jäämine.

Elu on ikka nii kuradi nauditav.

Mis sulle päkapikk sussi sisse tõi?

Kõik jääb ikkagi arusaamatuks. Õhtu oli huvitav ja nii kuradi ebanormaalne!

And I'm like... fuck you and like.. fuck her too!

See kõik ajab juba naerma. Ausalt, ma ei tea enam midagi. Fuck you!

Oota!

See on juba lõppenud aga ootusärev pilk on ikka homsesse suunatud. Kahtlev, ekslev... ent siiski.

Kui ma peaks elama praeguses hetkes aja peatudes, siis minu sisemuses olev närimine sööks mind mingi aja jooksul lihtsalt ära!

Külma tulekul

Hetkelised kahetsushood ei lase enam rahulikult olla. Kas on üldse vahet, kus ja kui palju sa valesti tegid? Valesti on tehtud niivõinaa. Või ehk oli just õige tegu? Kahjuks sellise meeleolu jätkudes kaua ma enam ärkvel ja roheline ei püsi. Kukun sügisese närbunud lehena puu otsast maapinnale surema.

Öö täis...

.. lilli, tequilat, bingo lotot, väikest autot Vallibaari ees, ühikarahvast ja meeldivat seltskonda. Eilne õhtu läks peaaegu korda. :|

Waking up is the hardest part

Kibestunult mõtlen, et see oligi nii tulevikku ette kirjutatud. Sama kibestunult ütlen endale, et see jätkates jääbki nii.

Vahel soovin, et inimesel ei jätkuks mõistust saamaks ajsadest aru.

Just giving up!

It's not allowed to slap my mind

unforgivable!

How can it feel this wrong

Veel pole altarile toodud sinu lõõma- Hingelindu

Ma annaks KÕIK kui sellest abi oleks!

Kes hävitas?

Lihtsalt sõnatu ja nutetud

Laula mulle tulevik

või vii minevik vaikusega...

Võta see tunne

Kisub ja nagu midagi näriks. Kui lapsepõlves õhtu enne sünnipäeva. Ilma põhjuseta. Seda enam on kartust ja hirmu. Midagi oleks nagu valesti. Aga ei ole! Kõik on paigas, enamus on paigas. Olen rahul lõppude-lõpuks, kuigi tulevik on hägune ja etteteadmata. Ma ei tea. Ma ei oska aimatagi...

Teeme Helenast laulu

Mis minus muutus, ma ei tea. Aga aeg on teine ja mina samamoodi. Isegi inimesed on totaalselt teisest maailmast kui enne- küll sama katkised kuid teisiti. Nendega on meeldiv. Lihtsalt kuulata kuidas inimesed teevad tõelist kunsti oma musitseerimisoskusega on natuke teine kui suvaliste inimestega mööda klubisid tiirutada ja arvata, et selline eluviis teeb elamise väärtuslikumaks ja inimesed õnnelikuks. Ei tee.
Hetkel valdab mind väsimusest ja magamatusest tingitud uimasus ja tuikav torkimine kuskil. Ja seda ei saa ravida millegi muuga kui lihtsalt aeg maha võtta ja korda oma mõttemaailmas luua.

Ma olen unenäovabrik!

Jhaa

Mul on nii kahju, et kõik on nii vale.

Ja samas olen õnnelik, et on inimesi, kes selle vale parandavad õigega minu mõtetes.

You fill up my senses, come fill me again

Niikaua kui ma kõikusin kahe erinevuse vahel, on mind lõpuks muudetud. Ma leidsin endale suuna. Viimased 3 ööd muutsid mind. Ehk ka päevane aeg. Ja hommik.
Ma olen leidnud endale armastuse. Ma olen pannud toime näppamise, mille ma heastan täna, kuid mis on arusaamatu ja naljakas. Ma olen viibinud koos mitme eri seltskonnaga, ja ma olen nautinud seda kõike mis on toimunud.

Kõigepealt, arusaamatus. Miks ma võtsin selle kuuma kohvi täis tassi. Kuidas sai kuum kohv tassi sisse? Kuidas ma tahtsin tassi tagastada, teadmata kus ma olin või kes seal olid? Nimelt eile kindlast pubist läbi minnes märkasin tassiomanikku. Vabandasin ja tagastan talle täna kruusi. Tema naeris.

Olnud juba 34 tundi järjest ärkvel helistas mulle rastapatsidega Rasmus. Ja ma olin nõus tema ettepanekuga minna tema seltskonda. Olles suhteliselt skeptiline, magamata, läksin Tallinn-Väikse keldrikorterisse. Ma ei kahetsenud kordagi, et olin tulnud. Seltskond koosnes bitlasest kitarristist, Eesti parimast meeslauljast, Imrest- samuti laulja-kitarrist ning veel paarist laulja- kitarristist, kahest tüdrukust, paarist tundmatust ja kahest kitarrist. Üks neist katkise keelega. Ning kõik nad olid segu hipidest ja rokkaritest. Ja öö mõõduski viina, suitsu ja kitarri saatel laulmistega. Mina algul kuulates, siis huviga kuulates ja lõpuks kuulasin ma lummatult. Eriti neid kahte esieelmainitud. Ja siis ma armusin. Kõik lahkusid üksteise järel ning mina ainsa publikuna (oli ka magav rasmus) lihtsalt kuulasin neid kaht. Ja kõik mis nad tegid, ei ole võrreldav tavalise esinemisega. Ma olin nende mõju all ka hommikuks koju jõudes. Ja olen siiamaani. Ja eilne viis taaskohtumisele jälle sammu lähemale.

See 44 tundi ärkvel olekut ei tundunud 44 tunnina. Ma istuks mitu ööpäeva järjest neid kuulates. Nemad on minu narkootikum. Keegi teine seda ei mõista ja polegi vaja.

Anne's song
Lennon- Love
Radiohead-Creep

Mineviku meenutused

Olen millegipärast oma mitme aasta tagust "päevikut" hoidnud Tallinnas, enda lähedal. Mitte et ma seda loeks, vaid et keegi teine seda ei teeks. Olen üritanud seda korduvalt ära visata, kuid on mõningad seigad, mida ma ära visata ei tahaks, et ma vähemalt mingi aeg neid mäletaks. Seega vist on kõige targem need siia kirjutada.

Terves vihikus on päris toredaid mälestusi aga kuidagi...nii pubekalik sõnastus, et ma isegi kurbade kohtade ajal naersin.

Sõna-sõnalt päevikust

Aastavahetusest 2006-2007...
"...siis läksime vanaema majja. Seal oli nii külm. Alguses mina olin ühe teki all tugitoolis, Liis oli diivani peal. Pärast tõime kolmanda teki veel ja läksme mõlemad diivani peale. Ja siis rääkisime, et me muutume vahakujudeks ja meid pannakse Annu maja ette valvuriteks. Ja seda ka et meil külmub peer ka sisse ära. Siuke loll jutt oli..."

Enne jaanipäeva 2007a
"...Vahel on küll sellinne tunne et hakka või lesbiks, aga ei saa ka ju, kui naisi ikka ei armasta, ega ei hakka ka. Mul on isiklik huvi meessoost isikute vastu =) ..."

12 juuni 2007
"...Kallis päevik! Aita mind. Ma olen nii lootusetult armunud... aga kahte poissi..." ja jätkub arutelu nende kahe poisi üle.

Airport jami aeg 2007
"...siis rohukülla. Mina jäin sinna ööseks. (EMA ÄRA EDASI LOE!!!)..."-ilmselt ma olin kindel, et ema loeb minu päevikut

Päev peale Airport Jami 2007
"...Siis saatsime Rasmuse ära , siis saatsin Kajari ära & hakkasin jala rohukülla minema. Aga ma ei saanud hästi kõndida, sest ma olin laisk ja kingad hõõrusid... Kutsusin Kristjan Sk järgi. Enne kui ta jõudis, siis peatus mu juures 1 auto ja sealt tuli välja 1 mees, kellel oli käes dalmaatsiakoerakujuline käpik. Siis ta mängis sellega ja rääkis "Tere, mina olen väike dalmaatsia koer ja ma tahan sinuga suhelda."...""...Kutsus mind kaasa ja tahtis mind auto peale võtta aga ma ütlesin, et mul tuleb sõber järgi. Siis ta niutsus veidi ja läks ära..."

21.juuni.2007
"...käisime poes ja Kiisa ja Kajar ostsid kabipulki, mis meie Anettiga enamus ära sõime. Siis istusime kaupsi ette pingile. Seal istusid 2 vanamutti meie kõrval ja loopisid midagi tuvidele. Lõpuks Kiisal viskas nende vadistamine üle ja ostis poest 1 saia. Siis hakkas suuri saiatükke loopima ise karjus "SÄH VÕTKE, VÕTKE!" See oli nii naljakas ja nende vanamuttide naeratused olid ikka võimatud...""... kuna Siilile tuvid kohe üdlse ei meeldinud, kiusas Kiisa teda ja loopis saiatükke Siili jalgade juurde...""...ütles et ma tema juurde ööseks jääks, aga ma ütlesin et jään juba Anetti juurde. Siis ta ütles Anettile et tulgu Anett tema juurde, et siis Ma pean kaasa minema, aga Anett ütles, et läheb juba Kajari juurde. Lõpuks K kutsus Kajari ka enda juurde ööseks, sest siis tuleksime Anettiga mõlemad kaasa...""...Kiisa ütles et Kajar ja mina oleme mõlemad ta naised. Ma ütlesin et mina teen süüa ja hoian lapsi & Kajar on voodinaine... Siis Kiisa ütles, et nad ei saa Kajariga lapsi. Ma pakkusin katseklaasilapsi ja Kiisa ütles, et Kajar on ka katseklaasilaps sest tal pole naba..."
Natuke hiljem sel õhtul, hoopis teises kohas..
"...seal hakkasime tõde ja tegu mängima, mis kujunes teoks ja teoks. Kui tegu ei tee, tuli midagi seljast ära võtta (kusjuures sokid olid kokku 1 asi) Jõime Gabrieli(vist, või oli see Aramis) veega ja mängisime. Algul olid asjad lebod...""...lõpuks pidi üks poiss keelega teiselt naba juurest kurguni tõmbama ja poiss poisile musi tegema. Asi läks nii kaugele, et riideid seljast võttes olid kõik poisid juba üleni alasti, meie Anettiga mõlemad pesu väel. Mäng lõppes sellega kui ma keeldusin rinnakaid või trussikuid seljast ära võtmast...""...aga leppisime kokku, et mäng jääb ainult meie 6 vahele. Kuigi Anett juba raudselt rääkis Rainale..."

27.juuni.2007
"...nüüdsest olen Erko ori. Ta maksab mulle tunnis 2.50, et ma ta lähedal püsiks ja süüa teeks, kui vaja...""...Ta on hommikul ilma meigita päris orav. Oranz ja suure sabaga..."

4 juuli 2007.
Käisime korra poes, ostsime õllet ja zebraginne. Siis läksime lossiplatsile tagasi. Istusime mäe peal. Järsku Kiisa jooksis minema ja tuli tagasi siil käes. No see loom...""...mina viisin ta pärast tagasi, panin ta maha, siil raputas end ja läks minema..."

18.juuli.2007
"...Elan Haapsalus..."

Edasi tuleb Mälutalu, petmised, nutmised, peod, reetmised, naermised, lähedus ja kõik sarnane. Ja peale Haapsalut jätkub tekst põhimõtteliselt AINULT ühest inimesest. Iga postitus sisaldab ta nime.

"...ma olen ***** nime maininud 88 korda! :S..."

21.jaanuar.2008
"...Heiko ajas mu pea täna peeretama juhe jooksis nii kokku. :( Ütles et :"kes sa siis oled, kui sa võljur pole?" Ma ei saanud aru. "Aga kui ma võlur pole siis ma olengi võlur." ütles ta. Tema ja Jux on ka võlurid. Ehitavad sigatüüka kooli..."

Jaa kui tore... Selle päeviku lugemine pani mind jälle igatsema vanu Haapsalu aegu...

Pühendusega

Kõikidele värdjatele vingujatele T-särgipoe külastajatele! Minge p****!

Ja veel eriti vihaselt!

Teadmatus teadmisest

Mul on kahju kõigest mittejäävast. Mis sest et see ongi mõeldud nii olema. Unustatakse kaduv ja minnakse uute kaduvate asjade juurde.

Näiteks lumeinglid- loodud armastusega- mõni üksi, mõni perfektne kahekesi ilusate tunnete kestel. Kuid selliste inglite armastus on vaid hetkeline. Nad unustatakse, nad surevad sulades ilma, et keegi neid üldse meeldegi tuletaks. Lumeinglid- vaid võrdlus inimestega.

Kahju.

VALE

Ma lihtsalt tahaks sellest maailmast eemale joosta sest see on LIIGA JULM!!!

Vaheldus

Olen leidnud ennast muutumas. Ma olen uskumatu unistaja ja planeerija. Oma vähesedki vabad päevad olen täitnud erinevate ürituste ja plaanidega. Täielik vaba aeg ehk puudubki. Ja isegi kui tegelen igapäevaste tegevustega, mõtlen välja üha uusi asju, mis maailma veel kirevamaks teeksid.

Mõtlesin tööle sõites, et võiks olla maailmas nii et pooltel inimestel on soe tänane, pooltel külm. Nii et mõned käivad einevates õhukestes riietes, samas kui teised mantlitega. See oleks nii lamp ja naljakas. Sõbrad näiteks näevad üksteist :"Oi tere! Sul täna soe päev?" Ja teine vastab:" Jah juhtus täna nii. Ja sinul külm?" Eksole loll mõte. Aga oleks jumalasta huvitav. Nii saaks mõni soe soojendada külma ja külm sooja kuumust leevendada. Ma oleks nagu tossus selle kõik välja mõelnud. Ennast isegi üllatab.

Pealegi taipasin- mul on supermanist sõber. Ta ise ütles nii. Algul ma ei uskunud, hiljem hakkasin juba oma ebausutavuses kahtlema. See selleks

On tulemas nii palju erinevaid sündmusi. Hetki. Kogemusi.

JA MA EI SUUDA ÄRA OODATA

?

Ainus mis mulle silma ette tulevad on lehmad. Suured ja mustad!

Watafaaaaak

Niii vale NIIII VALE!!

See.

Mõne momendiga soovid, et see kestaks igavesti. Et võtta sellest kõik. Sooviksid aega peatada, või heal juhul seda aeglustada. Aga palju sa ka üritad. See ei ole võimalik.
Kuigi...
Minu kaks viimast päeva on olnud "see moment".

Just Me

Mingi seletamatu asi sunnib mind takka ja ei lase mul rahulikult olla. Üks öö olin hommikul 5-ni üleval. Unetu. Tammusin toas ja vaatasin voodis lakke, üritasin magada, kuid uni oli kuskil mujal. Mingi imelik ärevus on pidevalt sees, pinge, mis hoiab mind silmad avali iga võimaliku hetke. Et pinge kaoks, olen proovinud kõiktehtavaid asju. Jooksnud, jalutanud, istunud, nautinud hetki... kuid ei midagi.

Unes näen kahtlasi asju, hetki, mis on olnud, mis ehk tulevad. Suremist, armastust, mälestusi. Ja ikka olen kinni oma mõtetes. Nii unes kui ärkvel olles.

Ma ei ole hullumas. " Ükski terve mõistusega surelik ei saa olla tõeliselt vaba, sest tõeline vabadus on nii kohutav, et ainult hullud või jumalused saavad sellele avatud silmadega vastu astuda." (R.I.P, J)

Seega pole mina ei hull ega jumalus. Lihtsalt Mina.

Selleks kuuvalgust öösel sisse ahmin ja seda väljastades tekib kuuluude muster...

Midagi peab muutuma.

Aga ma ei oska kuskilt alustada.

olen üks, olles teine

siiski kõik tundub mõttetu

Movements beneath the silence

See vaikus hakkab juba kõrvu kurdistama.
Meeleldi võtaks ette midagi enneolematut.

Oodates.

Minu rong on sõna väga kaudses mõttes rööbastelt maha jooksnud. Ootan pikisilmi kohtumõistjat.

February stars

Masendus tuli märkamatult kiiresti.

I got that moment.

Mingi kahtlane asi on mu sees ja närib mind. See tunne on nii naljakas. Nagu sadakond imepisikest liblikat lendleb mõõda mu sisemust ringi ja tekitab armunudoleku tunde. Kuid pole armumisobjekti. See ongi kõige kahtlasem.
Aga teistmoodi hea.

All that i need...

... is this moment.

Lollus

Täna poes:

Klient:"Kas ma saaksin firma arvele, palun?"
Müüja:"Mis firma?"
Klient ütleb firma
Müüja:"Ja aadress?"
Klient:"Saare maakond..."
Müüja:"Saare maa osakond?"
Klient:"Ei ei, Saaremaa "
Müüja:"Aa see on linn vä?"


Üks küsimus. KUIDAS põrgu päralt on võimalik NII harimata olla?

Halb hetk

Ma usun, et kunagi oli elu parem. Kui kaks inimest said kokku, siis nad tavaliselt jäid ka kokku. Nad täiustasid oma elu ja kasvasid kokku. Praeguse aja inimesed aga otsivad seda õiget. Ja purunevad iga suhtega. Jättes osa oma kilde eelmise inimese ellu ja võttes sealt tema omad kaasa. Nii ongi kõigi elud nii silmipimestavalt kirjud ja kes on selles süüdi? Asja ei olegi võimalik paremaks muuta. Oled sina ise terve, on inimesed sinu ümber katki.
Tere tulemast tänapäevaühiskonda!

Nii tore on tööle tund aega hiljaks jääda :S

Temal..

... ei ole valged sokid, ega mustad. Vaid helehallid. Mis võttis mind sõnatuks...

Astronaut

Hea ja teistsugune on tunne ja tulevik. Nii ütleb miski. Aga ma ei tea ta nime.

Astronaut.

Minu loomingulisus tapab mu igavuse

Veidikeseks

My kingdom, my crown.

Ma ehitan oma elu kandva pilve peale. Valge, pehme ja avara pilvelossi, kus ma sinuga koos kahekesti olla saan. Kus ei ole ainult unistused vaid on reaalsus. Reaalne Sina, reaalne Mina ja tunne mis me vahel on sama tõeline. Vaataksime koos pilvelt alla ja oleksime õnnelikud. Vaid Sina ja Mina.


Pilvelossi kuningas ja kuninganna.

Dream

Hush little baby, don't say a word
and never mind that noise you heard.
It's just the beasts under your bed,
in Your closet, in Your head...

Tunne

Minu sees on kevad. Tunnen seda oma sõrmeotstes, näen hommikul peegilisse vaadates, kuulen igas sõnas mida ütlen!

Ja ma tahaks seda hüüda kõigile.

Ainult ma ei tea kuidas!

Minu puude otsas on jälle valged linnud

Midagi head on. Minu sees ja minust väljaspool. Pole vahet enam mitmes meel see on ja kas see petab, kuid hetkel ma naudin seda tunnet.
Eriti hea on kui puude otsa ilmuvad lehed. Ja linde tuleb rohkem. Ja elu on sama kirju kui puu.

Armastan !

Miks?

Miks sa lapid oma elu nagu kirjut katet voodi peal? Kui siiruviirulised peavad olema sinu käigud ja mälestused? Sa pakud kõigega liiga üle. Kõrvaltvaatajagi pöörab pea, sest Sinu teod panevad silmad valutama.

Ja ise kõnnid Sa nagu pime selle kõige sees, aru saamata miks Sinu ümbert kõik kaob. Samas mässid end üha rohkem ja rohkem selle sisse. Nüüd oled lõksus. Iseenda mõtetes. Üks on reaalsus mida näevad teised, teine on reaalsus, mida näed Sina. Sinu oma aga sarnaneb rohkem hullumeelse ettekujutusena.

Aga elu ongi hullumeelne. Vahest hullemgi veel.

VTTU

:S

Hea

Ma tundsin õues suve! Lumesegast küll aga efekt oli hea.

Oo rüütlid, mis teie kommetest on saand?

Tänane päev on olnud meeldivalt ükskõikne. Hommikul ilma vaevata ärgata ja ülejäänud päeva lihtsalt leti taga tiksuda.
Õhtul ma enam ei tiksu vaid üritan võtta kõike.
Eks näis. Praegu on hea.

Rüütlid on aga ootevalmis.

Mu tuju orel vahel sinist tooni annab, vahel rohelist

Järjekordne saadud annus laseb mul nüüd veidi aega rahulik olla ja mitte veeretada kõik süü koduigatsuse kaela. Kahju on juba tagasi olla aga vähemalt pole seda kriipivat tahtmist. On lihtsalt tahtmine.
Tagasi tulles käis mu peast läbi palju mõtteid, mida ma tahtsin kirja panna. Nüüdseks on need enamjaolt juba kadunud.
Mõtlesin, mida inimesed mu kõrval bussiistmetel mõtlevad. Milline nendest tahaks olla mina? Mina ilmselt ennast kellegi teise kehasse sulandada ei taha. Liiga kahju oleks kõigele selg keerata. Mõtlesin, kas mõni neist paneb pahaks mu liig valjult kõrvaklappidest kostuvat muusikat mis mind ennast viis täielikku teise maailma. Ei, keegi ei õelnud midagi. Aga ka siis ei õelnud keegi sõnagi, kui kuskilt eesistuja poolt tuli tuntav mõnglilõhn kõigi ninna. Ei ütleks et see meeldiv oli, kuid keegi ei teinud teist nägugi.
Mina aga jälgisin inimesi, ise kõikudes kahe maailma vahel. Vali muusika üritas mind eemale viia reaalsest maailmast. Ma nägin kõike üldiselt samamoodi, aga ma ei kuulnud midagi peale pead vallutavate helide. Ma kaotasin kuuldavusest kellegi valjul toonil seletuse, bussimüra ja telefonikõne mu seljatagant. Siiski nägin nagu filmist kõikide tegevust, taustaks reaalsusest teised helid.

Sõit sai liiga kiiresti läbi.

Parem

Hea on olla, kui tead, et Hiiumaa on mõniminut vähem kui tunni ja kolmveerandi kaugusel. Kõik vana on nagu käega katsutav, kõik mälestused... Nagu vahepealset poleks olnudki. Soovin, et see olekski nii.


Ja midagi veel minevikust. Kõige hullumeelsema suve kõige hullumeelsem mälestus. Mälutalu. See rahvas seal, hetked, teod, taara, hullused, kaebused. Midaiganes seal oli või ei olnud.
See laul tuletab millegipärast Mälutalu hümni meelde. Vaevalt et sama on, aga ei välista.

KGB- Ghetto Blasta

Mingis mõttes tahaksin tagasi sinna aega. Oi mis meenutused sellest ajast on. Uskumatu. Tõesti uskumatu.

Ma tahaksin tühi olla.

Täiesti tühi...

Loading...

Ja jätkuvalt üllatan ma ennast ja kordan samu vanu vigu. Ikka ja jälle. Ja ma ei saa sinna parata. Ei saa seda ajada mitte millegi ega kellegi süüks ka ja see on veel rohkem kriipiv.

Ja alati ja jälle üritan ma ennast muuta.

Aga tean, seekord see õnnestub.

Pealegi...nädalavahetus tuleb hea. Kaob see painav igatsus, mis juba pikemat aega kannul on püsinud.

Hetkel on ainult ootus.

Tühjusetus

Ma ei tea mis minuga lahti on aga midagi on imelikku. Minu jaoks omavad tähtsust hetkel nii vähesed asjad ja ma nagu oleksin hoopis teine isend. Minu jaoks on praegu enamik tegusid võimalikud ja kui ka ei ole, siis ei huvita see mind eriti. Ma elan oma elu ja asjad muutuvad, ja muutun ka mina. Nagunii läheb kõik nii nagu minema peab. Ja siiamaani on kõik just nii nagu peab.

Praegu olen mina oma pikaajalisest "mustast august" välja pääsenud. Jumal tänatud, et mul ei lastud alla anda. Et ma ise endale seda ei lubanud.

Praegugi tundub veel veidi, et elan kuskil hallis toas, kus kõik nurgatagused on läbi uuritud, aga on mingi ettekujutus väljas asuvast päikesepaistest ja elavast ilmast.

Hetkel on minul küll selline tunne- aga ma olen kindel..SURMKINDEL, et see päikesepaiste ei ole enam kaugel. Selle aja kaugusel, kuni kalendrikuud hakkavad näitama ilma R täheta kuunimesid ja on võimalik viibida õues ilma sealt ära tahtmata.

Ma lihtsalt tean et kõik läheb hästi. Tean...

Tahaks Tallinna suve!

Lihtsalt tahaks olla ÖÖSEL väljas, nautida linnatulesid külma eest pagemata, nautida seltskonda roheliste puude all, minna välja nii, nagu sa oled toas, lihtsalt olla õues.


Uskumatu igatsus on suve järele. Uskumatu!

Praegune hetk.

30 seconds to mars- Hurricane

Tooge minevik tagasi.

(Põhjus, miks blogiga kolisin oli blogi.ee vigadega funktsioneerimine. Aga kirjutada on vaja.)

Viimasest postitusest pole küll palju mõõdas, kuid juba on kõik ümberringi tundmatuseni muutunud. Läinud on Anett, Joanna läheb lähitulevikus, läinud on mingil määral mõistus, raha, paar tähtsat inimest, aeg...

Samas on tulnud ka midagi juurde. Aga kui palju sellest rõõmu tunda... seda ma ei oska arvata. Kindlasti on kasu uutest tutvustest, kogemustest, tööst. Aga kui juurde on tulnud igatsus, mõningad eelnevatest teistsugused probleemid, kahetsus ja otsustusvõimetus, siis tekib tahtmatult igatsus vanade aegade järele.

Eile bussiga töölt tulles tundsin Rohuküla maja lõhna. Tajusin liiga valusalt, et miski ei too minevikku tagasi. Ainult mälestused, mis vahel teevad kurvalt, vahel rõõmsalt haiget. Ma ei kujuta ette, mis minu sisemist rahulolu mingilgi määral tagasi tooks. Sest hetkel tundub kõik nii kauge ja võõras. Kõik.