Magus kaos hinges torgib meeldivalt minevikku. Tulevikku ei oska ennustada ja olevik on rahulik. Mingis mõttes. Kõik on hea- mitte igavalt, mitte pettumusega. Mitte isegi taga igatsedes nii paljut kui enne. Igatsedes pigem seda mida veel pole juhtunud. Kuid juhtub. Ja ümbritsevaid on ikka palju.
On keegi hea, on keegi see, kes on alati su kõrval, on keegi keda ei taha tagasi aga siiski ehk veel veidi tahaks, on keegi keda varsti enam pole, on keegi kelle loomingut naudiks rohkem, on keegi kellest ise eemale hoida ja on keegi kes on alles toores. Ise enam ei hooli nii palju. Isegi kui tahaks siis ei ole oskust. Ise enam ei mõtle kas oskan või ei. Ei ole huvi. Elu on ikka sama. Ja jääbki.
Kuni järgmiseni tundepuudutuseni. Loodan et rahu ei mata mind.
