Minu puude otsas on jälle valged linnud

Midagi head on. Minu sees ja minust väljaspool. Pole vahet enam mitmes meel see on ja kas see petab, kuid hetkel ma naudin seda tunnet.
Eriti hea on kui puude otsa ilmuvad lehed. Ja linde tuleb rohkem. Ja elu on sama kirju kui puu.

Armastan !

Miks?

Miks sa lapid oma elu nagu kirjut katet voodi peal? Kui siiruviirulised peavad olema sinu käigud ja mälestused? Sa pakud kõigega liiga üle. Kõrvaltvaatajagi pöörab pea, sest Sinu teod panevad silmad valutama.

Ja ise kõnnid Sa nagu pime selle kõige sees, aru saamata miks Sinu ümbert kõik kaob. Samas mässid end üha rohkem ja rohkem selle sisse. Nüüd oled lõksus. Iseenda mõtetes. Üks on reaalsus mida näevad teised, teine on reaalsus, mida näed Sina. Sinu oma aga sarnaneb rohkem hullumeelse ettekujutusena.

Aga elu ongi hullumeelne. Vahest hullemgi veel.

VTTU

:S

Hea

Ma tundsin õues suve! Lumesegast küll aga efekt oli hea.

Oo rüütlid, mis teie kommetest on saand?

Tänane päev on olnud meeldivalt ükskõikne. Hommikul ilma vaevata ärgata ja ülejäänud päeva lihtsalt leti taga tiksuda.
Õhtul ma enam ei tiksu vaid üritan võtta kõike.
Eks näis. Praegu on hea.

Rüütlid on aga ootevalmis.

Mu tuju orel vahel sinist tooni annab, vahel rohelist

Järjekordne saadud annus laseb mul nüüd veidi aega rahulik olla ja mitte veeretada kõik süü koduigatsuse kaela. Kahju on juba tagasi olla aga vähemalt pole seda kriipivat tahtmist. On lihtsalt tahtmine.
Tagasi tulles käis mu peast läbi palju mõtteid, mida ma tahtsin kirja panna. Nüüdseks on need enamjaolt juba kadunud.
Mõtlesin, mida inimesed mu kõrval bussiistmetel mõtlevad. Milline nendest tahaks olla mina? Mina ilmselt ennast kellegi teise kehasse sulandada ei taha. Liiga kahju oleks kõigele selg keerata. Mõtlesin, kas mõni neist paneb pahaks mu liig valjult kõrvaklappidest kostuvat muusikat mis mind ennast viis täielikku teise maailma. Ei, keegi ei õelnud midagi. Aga ka siis ei õelnud keegi sõnagi, kui kuskilt eesistuja poolt tuli tuntav mõnglilõhn kõigi ninna. Ei ütleks et see meeldiv oli, kuid keegi ei teinud teist nägugi.
Mina aga jälgisin inimesi, ise kõikudes kahe maailma vahel. Vali muusika üritas mind eemale viia reaalsest maailmast. Ma nägin kõike üldiselt samamoodi, aga ma ei kuulnud midagi peale pead vallutavate helide. Ma kaotasin kuuldavusest kellegi valjul toonil seletuse, bussimüra ja telefonikõne mu seljatagant. Siiski nägin nagu filmist kõikide tegevust, taustaks reaalsusest teised helid.

Sõit sai liiga kiiresti läbi.

Parem

Hea on olla, kui tead, et Hiiumaa on mõniminut vähem kui tunni ja kolmveerandi kaugusel. Kõik vana on nagu käega katsutav, kõik mälestused... Nagu vahepealset poleks olnudki. Soovin, et see olekski nii.


Ja midagi veel minevikust. Kõige hullumeelsema suve kõige hullumeelsem mälestus. Mälutalu. See rahvas seal, hetked, teod, taara, hullused, kaebused. Midaiganes seal oli või ei olnud.
See laul tuletab millegipärast Mälutalu hümni meelde. Vaevalt et sama on, aga ei välista.

KGB- Ghetto Blasta

Mingis mõttes tahaksin tagasi sinna aega. Oi mis meenutused sellest ajast on. Uskumatu. Tõesti uskumatu.

Ma tahaksin tühi olla.

Täiesti tühi...

Loading...

Ja jätkuvalt üllatan ma ennast ja kordan samu vanu vigu. Ikka ja jälle. Ja ma ei saa sinna parata. Ei saa seda ajada mitte millegi ega kellegi süüks ka ja see on veel rohkem kriipiv.

Ja alati ja jälle üritan ma ennast muuta.

Aga tean, seekord see õnnestub.

Pealegi...nädalavahetus tuleb hea. Kaob see painav igatsus, mis juba pikemat aega kannul on püsinud.

Hetkel on ainult ootus.

Tühjusetus

Ma ei tea mis minuga lahti on aga midagi on imelikku. Minu jaoks omavad tähtsust hetkel nii vähesed asjad ja ma nagu oleksin hoopis teine isend. Minu jaoks on praegu enamik tegusid võimalikud ja kui ka ei ole, siis ei huvita see mind eriti. Ma elan oma elu ja asjad muutuvad, ja muutun ka mina. Nagunii läheb kõik nii nagu minema peab. Ja siiamaani on kõik just nii nagu peab.

Praegu olen mina oma pikaajalisest "mustast august" välja pääsenud. Jumal tänatud, et mul ei lastud alla anda. Et ma ise endale seda ei lubanud.

Praegugi tundub veel veidi, et elan kuskil hallis toas, kus kõik nurgatagused on läbi uuritud, aga on mingi ettekujutus väljas asuvast päikesepaistest ja elavast ilmast.

Hetkel on minul küll selline tunne- aga ma olen kindel..SURMKINDEL, et see päikesepaiste ei ole enam kaugel. Selle aja kaugusel, kuni kalendrikuud hakkavad näitama ilma R täheta kuunimesid ja on võimalik viibida õues ilma sealt ära tahtmata.

Ma lihtsalt tean et kõik läheb hästi. Tean...

Tahaks Tallinna suve!

Lihtsalt tahaks olla ÖÖSEL väljas, nautida linnatulesid külma eest pagemata, nautida seltskonda roheliste puude all, minna välja nii, nagu sa oled toas, lihtsalt olla õues.


Uskumatu igatsus on suve järele. Uskumatu!

Praegune hetk.

30 seconds to mars- Hurricane

Tooge minevik tagasi.

(Põhjus, miks blogiga kolisin oli blogi.ee vigadega funktsioneerimine. Aga kirjutada on vaja.)

Viimasest postitusest pole küll palju mõõdas, kuid juba on kõik ümberringi tundmatuseni muutunud. Läinud on Anett, Joanna läheb lähitulevikus, läinud on mingil määral mõistus, raha, paar tähtsat inimest, aeg...

Samas on tulnud ka midagi juurde. Aga kui palju sellest rõõmu tunda... seda ma ei oska arvata. Kindlasti on kasu uutest tutvustest, kogemustest, tööst. Aga kui juurde on tulnud igatsus, mõningad eelnevatest teistsugused probleemid, kahetsus ja otsustusvõimetus, siis tekib tahtmatult igatsus vanade aegade järele.

Eile bussiga töölt tulles tundsin Rohuküla maja lõhna. Tajusin liiga valusalt, et miski ei too minevikku tagasi. Ainult mälestused, mis vahel teevad kurvalt, vahel rõõmsalt haiget. Ma ei kujuta ette, mis minu sisemist rahulolu mingilgi määral tagasi tooks. Sest hetkel tundub kõik nii kauge ja võõras. Kõik.