Mingi seletamatu asi sunnib mind takka ja ei lase mul rahulikult olla. Üks öö olin hommikul 5-ni üleval. Unetu. Tammusin toas ja vaatasin voodis lakke, üritasin magada, kuid uni oli kuskil mujal. Mingi imelik ärevus on pidevalt sees, pinge, mis hoiab mind silmad avali iga võimaliku hetke. Et pinge kaoks, olen proovinud kõiktehtavaid asju. Jooksnud, jalutanud, istunud, nautinud hetki... kuid ei midagi.
Unes näen kahtlasi asju, hetki, mis on olnud, mis ehk tulevad. Suremist, armastust, mälestusi. Ja ikka olen kinni oma mõtetes. Nii unes kui ärkvel olles.
Ma ei ole hullumas. " Ükski terve mõistusega surelik ei saa olla tõeliselt vaba, sest tõeline vabadus on nii kohutav, et ainult hullud või jumalused saavad sellele avatud silmadega vastu astuda." (R.I.P, J)
Seega pole mina ei hull ega jumalus. Lihtsalt Mina.
No comments:
Post a Comment