Niikaua kui ma kõikusin kahe erinevuse vahel, on mind lõpuks muudetud. Ma leidsin endale suuna. Viimased 3 ööd muutsid mind. Ehk ka päevane aeg. Ja hommik.
Ma olen leidnud endale armastuse. Ma olen pannud toime näppamise, mille ma heastan täna, kuid mis on arusaamatu ja naljakas. Ma olen viibinud koos mitme eri seltskonnaga, ja ma olen nautinud seda kõike mis on toimunud.
Kõigepealt, arusaamatus. Miks ma võtsin selle kuuma kohvi täis tassi. Kuidas sai kuum kohv tassi sisse? Kuidas ma tahtsin tassi tagastada, teadmata kus ma olin või kes seal olid? Nimelt eile kindlast pubist läbi minnes märkasin tassiomanikku. Vabandasin ja tagastan talle täna kruusi. Tema naeris.
Olnud juba 34 tundi järjest ärkvel helistas mulle rastapatsidega Rasmus. Ja ma olin nõus tema ettepanekuga minna tema seltskonda. Olles suhteliselt skeptiline, magamata, läksin Tallinn-Väikse keldrikorterisse. Ma ei kahetsenud kordagi, et olin tulnud. Seltskond koosnes bitlasest kitarristist, Eesti parimast meeslauljast, Imrest- samuti laulja-kitarrist ning veel paarist laulja- kitarristist, kahest tüdrukust, paarist tundmatust ja kahest kitarrist. Üks neist katkise keelega. Ning kõik nad olid segu hipidest ja rokkaritest. Ja öö mõõduski viina, suitsu ja kitarri saatel laulmistega. Mina algul kuulates, siis huviga kuulates ja lõpuks kuulasin ma lummatult. Eriti neid kahte esieelmainitud. Ja siis ma armusin. Kõik lahkusid üksteise järel ning mina ainsa publikuna (oli ka magav rasmus) lihtsalt kuulasin neid kaht. Ja kõik mis nad tegid, ei ole võrreldav tavalise esinemisega. Ma olin nende mõju all ka hommikuks koju jõudes. Ja olen siiamaani. Ja eilne viis taaskohtumisele jälle sammu lähemale.
See 44 tundi ärkvel olekut ei tundunud 44 tunnina. Ma istuks mitu ööpäeva järjest neid kuulates. Nemad on minu narkootikum. Keegi teine seda ei mõista ja polegi vaja.
Anne's song
Lennon- Love
Radiohead-Creep
No comments:
Post a Comment