Ja jätkuvalt üllatan ma ennast ja kordan samu vanu vigu. Ikka ja jälle. Ja ma ei saa sinna parata. Ei saa seda ajada mitte millegi ega kellegi süüks ka ja see on veel rohkem kriipiv.
Ja alati ja jälle üritan ma ennast muuta.
Aga tean, seekord see õnnestub.
Pealegi...nädalavahetus tuleb hea. Kaob see painav igatsus, mis juba pikemat aega kannul on püsinud.
Hetkel on ainult ootus.
No comments:
Post a Comment