Miks sa lapid oma elu nagu kirjut katet voodi peal? Kui siiruviirulised peavad olema sinu käigud ja mälestused? Sa pakud kõigega liiga üle. Kõrvaltvaatajagi pöörab pea, sest Sinu teod panevad silmad valutama.
Ja ise kõnnid Sa nagu pime selle kõige sees, aru saamata miks Sinu ümbert kõik kaob. Samas mässid end üha rohkem ja rohkem selle sisse. Nüüd oled lõksus. Iseenda mõtetes. Üks on reaalsus mida näevad teised, teine on reaalsus, mida näed Sina. Sinu oma aga sarnaneb rohkem hullumeelse ettekujutusena.
Aga elu ongi hullumeelne. Vahest hullemgi veel.
No comments:
Post a Comment