(Põhjus, miks blogiga kolisin oli blogi.ee vigadega funktsioneerimine. Aga kirjutada on vaja.)
Viimasest postitusest pole küll palju mõõdas, kuid juba on kõik ümberringi tundmatuseni muutunud. Läinud on Anett, Joanna läheb lähitulevikus, läinud on mingil määral mõistus, raha, paar tähtsat inimest, aeg...
Samas on tulnud ka midagi juurde. Aga kui palju sellest rõõmu tunda... seda ma ei oska arvata. Kindlasti on kasu uutest tutvustest, kogemustest, tööst. Aga kui juurde on tulnud igatsus, mõningad eelnevatest teistsugused probleemid, kahetsus ja otsustusvõimetus, siis tekib tahtmatult igatsus vanade aegade järele.
Eile bussiga töölt tulles tundsin Rohuküla maja lõhna. Tajusin liiga valusalt, et miski ei too minevikku tagasi. Ainult mälestused, mis vahel teevad kurvalt, vahel rõõmsalt haiget. Ma ei kujuta ette, mis minu sisemist rahulolu mingilgi määral tagasi tooks. Sest hetkel tundub kõik nii kauge ja võõras. Kõik.
No comments:
Post a Comment