Järjekordne saadud annus laseb mul nüüd veidi aega rahulik olla ja mitte veeretada kõik süü koduigatsuse kaela. Kahju on juba tagasi olla aga vähemalt pole seda kriipivat tahtmist. On lihtsalt tahtmine.
Tagasi tulles käis mu peast läbi palju mõtteid, mida ma tahtsin kirja panna. Nüüdseks on need enamjaolt juba kadunud.
Mõtlesin, mida inimesed mu kõrval bussiistmetel mõtlevad. Milline nendest tahaks olla mina? Mina ilmselt ennast kellegi teise kehasse sulandada ei taha. Liiga kahju oleks kõigele selg keerata. Mõtlesin, kas mõni neist paneb pahaks mu liig valjult kõrvaklappidest kostuvat muusikat mis mind ennast viis täielikku teise maailma. Ei, keegi ei õelnud midagi. Aga ka siis ei õelnud keegi sõnagi, kui kuskilt eesistuja poolt tuli tuntav mõnglilõhn kõigi ninna. Ei ütleks et see meeldiv oli, kuid keegi ei teinud teist nägugi.
Mina aga jälgisin inimesi, ise kõikudes kahe maailma vahel. Vali muusika üritas mind eemale viia reaalsest maailmast. Ma nägin kõike üldiselt samamoodi, aga ma ei kuulnud midagi peale pead vallutavate helide. Ma kaotasin kuuldavusest kellegi valjul toonil seletuse, bussimüra ja telefonikõne mu seljatagant. Siiski nägin nagu filmist kõikide tegevust, taustaks reaalsusest teised helid.
Sõit sai liiga kiiresti läbi.
No comments:
Post a Comment